Autorid Kris-Sten ja Carmen
Kirjutasime ka ise jutukesi.
Reinuvader rebane
Autor: Jolan
Ennemuistel ajal kandsid kõik metsloomad kaabusid ja kübaraid. Ka reinuvader rebasel oli uhke kaabu. Seda kandis ta isegi siis, kui külas kanavargil käis. Kord otsustas rebane jälle kanavargile minna. Saigi kana kaenlasse, kuid pererahvas kuulis kisa. Suures hirmus ei olnud rebasel võimalik peitu pugeda mujale kui tulekolde kõrvale. Õnnetuseks süttis kaabu. Rebane ei osanud muud teha, kui pani metsa poole liduma, endal kaabu leekides. Kana unustas ta sootuks kaasa võtmast. Sellest tulnudki vanasõna: “Varga peas müts põleb.“
Kingitud hobuse suhu ei vaadata
Autor: Kätlin
Elas kord üks tüdruk nimega Anna, kes ei olnud kunagi rahul sellega, mis tal on. Annal oli varsti tulemas sünnipäev. Oma sünnipäevapeole kutsus ta kõik lapsed oma klassist, et saada palju kingitusi. Igale lapsele ütles Anna, et kingitus ei tohi olla mingil juhul väike. Lõpuks oligi oodatud sünnipäevapidu käes ning Anna ei jõudnud ära oodata, millal tulevad lapsed koos suurte kingitustega. Anna oli väga pettunud, sest ta ei saanudki nii suuri kingitusi, kui ta oli lootnud. Ema oli talle küll tihti seletanud, et tähtis pole kingituse suurus, sest ka väike kingitus võib rõõmu valmistada. Anna oli terve oma sünnipäeva tujust ära ja külaliste peale solvunud. Ta lootis, et vähemalt jõuludeks toob talle jõuluvana suuremad kingitused. Anna üllatus oli jõuluõhtul suur, kui ta avastas, et kuuse all polegi talle ühtegi kinki. Alles nüüd taipas Anna, et ta oli sünnipäevaliste vastu ülekohtune olnud. Sellest loost võib järeldada, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Õnnelik lõpp
Autor: Jolan
Elas kord vaeslaps. Tal ei olnud ema ega isa. Ühel päeval võttis üks mees ta enda juurde elama. See mees oli, aga kuningas ja kuningannale ei meeldinud sugugi, et vaeslaps nende juurde elama võeti.
Vaeslaps arvas, et kuningalossis tuleb tal hea ja muretu elu, aga ta eksis. Kuninganna vihkas teda väga ja tegi kõik, et tüdrukut paleest välja kihutada. Kuningas ei teadnud, aga kuninganna kurjadest plaanidest midagi ja arvas, et tüdruk on väga õnnelik.
Ühel külmal ja vihmasel õhtupoolikul õnnestus kuningannal tüdruk endaga lossist välja meelitada. Ta viis tüdruku sügavasse padrikusse ja jättis ta sinna üksi maha. Tüdruk proovis küll metsast välja saada, kuid ei suutnud. Märja ja väsinuna vajus ta ühe suure puu alla pikali.
Hommikul oli ilm paremaks muutunud ja naaberriigi prints tuli metsa jahile. Tema jahikoerad leidsidki uimase tüdruku. Nähes, et tüdruk on veel elus, võttis prints ta endaga lossi kaasa. Tüdruk toibus külmast seal mõned päevad. Nähes tüdrukut paranemas armus prints tüdrukusse.
Prints ja vaeslaps abiellusid ja hakkasid elama ilusas kuningapalees. Nad said väga õnnelikuks ja kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult seal veel praegugi.
Reinuvader rebane
Autor: Jolan
Ennemuistel ajal kandsid kõik metsloomad kaabusid ja kübaraid. Ka reinuvader rebasel oli uhke kaabu. Seda kandis ta isegi siis, kui külas kanavargil käis. Kord otsustas rebane jälle kanavargile minna. Saigi kana kaenlasse, kuid pererahvas kuulis kisa. Suures hirmus ei olnud rebasel võimalik peitu pugeda mujale kui tulekolde kõrvale. Õnnetuseks süttis kaabu. Rebane ei osanud muud teha, kui pani metsa poole liduma, endal kaabu leekides. Kana unustas ta sootuks kaasa võtmast. Sellest tulnudki vanasõna: “Varga peas müts põleb.“
Kingitud hobuse suhu ei vaadata
Autor: Kätlin
Elas kord üks tüdruk nimega Anna, kes ei olnud kunagi rahul sellega, mis tal on. Annal oli varsti tulemas sünnipäev. Oma sünnipäevapeole kutsus ta kõik lapsed oma klassist, et saada palju kingitusi. Igale lapsele ütles Anna, et kingitus ei tohi olla mingil juhul väike. Lõpuks oligi oodatud sünnipäevapidu käes ning Anna ei jõudnud ära oodata, millal tulevad lapsed koos suurte kingitustega. Anna oli väga pettunud, sest ta ei saanudki nii suuri kingitusi, kui ta oli lootnud. Ema oli talle küll tihti seletanud, et tähtis pole kingituse suurus, sest ka väike kingitus võib rõõmu valmistada. Anna oli terve oma sünnipäeva tujust ära ja külaliste peale solvunud. Ta lootis, et vähemalt jõuludeks toob talle jõuluvana suuremad kingitused. Anna üllatus oli jõuluõhtul suur, kui ta avastas, et kuuse all polegi talle ühtegi kinki. Alles nüüd taipas Anna, et ta oli sünnipäevaliste vastu ülekohtune olnud. Sellest loost võib järeldada, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.
Õnnelik lõpp
Autor: Jolan
Elas kord vaeslaps. Tal ei olnud ema ega isa. Ühel päeval võttis üks mees ta enda juurde elama. See mees oli, aga kuningas ja kuningannale ei meeldinud sugugi, et vaeslaps nende juurde elama võeti.
Vaeslaps arvas, et kuningalossis tuleb tal hea ja muretu elu, aga ta eksis. Kuninganna vihkas teda väga ja tegi kõik, et tüdrukut paleest välja kihutada. Kuningas ei teadnud, aga kuninganna kurjadest plaanidest midagi ja arvas, et tüdruk on väga õnnelik.
Ühel külmal ja vihmasel õhtupoolikul õnnestus kuningannal tüdruk endaga lossist välja meelitada. Ta viis tüdruku sügavasse padrikusse ja jättis ta sinna üksi maha. Tüdruk proovis küll metsast välja saada, kuid ei suutnud. Märja ja väsinuna vajus ta ühe suure puu alla pikali.
Hommikul oli ilm paremaks muutunud ja naaberriigi prints tuli metsa jahile. Tema jahikoerad leidsidki uimase tüdruku. Nähes, et tüdruk on veel elus, võttis prints ta endaga lossi kaasa. Tüdruk toibus külmast seal mõned päevad. Nähes tüdrukut paranemas armus prints tüdrukusse.
Prints ja vaeslaps abiellusid ja hakkasid elama ilusas kuningapalees. Nad said väga õnnelikuks ja kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult seal veel praegugi.
